Vikerforell (Oncorhynchus mykiss) on kalaliik lõheliste sugukonnast.
Triploidne vikerforell on kalakasvatuses kasutatav eriline tüvi vikerforellist, kellel on kolm kromosoomikomplekti. See kunstlikult loodud omadus muudab kalad steriilseks, takistades nende looduslikku sigimist. Steriilsus võib olla soovitud, et hoida kalade populatsiooni ja vee ökosüsteemi kontrolli all. Lisaks sellele võib triploidne vikerforell saavutada suurema kaubandusliku suuruse ja parema lihasstruktuuri.
Välimuselt ei ole võimalik eristada triploidset vikerforelli tavalisest vikerforellist. Kalal on tüüpiline lõhelase voolujooneline kehakuju. Värvus sõltub elupaigast, vanusest, soost, suguküpsuse astmest. Selg on tumehall, sinakas- või rohekashall, küljed oliivirohelised, sinakad, hallikasrohekad või kollakad. Piki külge kulgeb iseloomulik roosakaslilla lai vööt. Ülalpool vööti paikneb tihedalt musti tähne, allpool on neid hõredamalt. Maimude külgedel on lõhilastele tüüpilised tumedad tähnikulaigud, nn. näpujäljed.
Vikerforell on väga hea kohanemisvõimega liik. Kala eelistab veetemperatuuri vahemikus 10 – 18 kraadi, kuid ta suudab taluda ka temperatuure vahemikus 16 – 24 kraadi. Vikerforell pole nii nõudlik varjepaikade ja voolurežiimi suhtes kui jõeforell, võib elada ka kanaliseeritud jõelõikudes.
Looduslikes vetes sööb noor vikerforell zooplanktonit, putukavastseid, väikseid limuseid; vanemad vikerforellid toituvad kaladest. Toitub kõige paremini veetemperatuuril 14 – 18 kraadi juures, kuid ei paastu isegi talvel 2 – 3 kraadi juures. Looduslikes tingimustes saab forelli liha punakaks tänu astaksantiini sisaldavale toidule,
nendeks on vähilised või teised vähilisi söövad kalad. Kasvandustes söödetakse tänapäeval vikerforelli vaid granuleeritud kuivsöödaga (astaksantiiniga). Seda kulub 1 kg kala tootmiseks umbes 1.1 kg.
Kalakasvandustes aastased kalad kaaluvad tavaliselt 100 g, kaheaastased 500 – 700 g, kolmeaastased 1 – 2 kg ja viieaastased 5 – 7 kg.
Aereerimine. Talvel soovitame tiiki aereerida, et vältida hapnikupuudust ja tagada kalade ellujäämine. Aereerimine aitab eemaldada kahjulikke gaase (metaani ja vesiniksulfiidi) ning takistab anaeroobse keskkonna teket jää all, mis võib kahjustada kalade tervist.