Valgeamuur (ctenopharyngodon idella) on Hiinast pärinev karpkalalane. Oma eestikeelse nimetuse sai ta oma elupaiga Amuuri jõe järgi.
Valgeamuurid toituvad täiskasvanuna valdavalt kõrgematest veetaimedest. Kesk-Aasia riikides on amuure peetud selleks, et nad puhastaksid niisutuskanaleid taimestikust. Samal otstarbel toodi neid nõukogude ajal ka Eestisse: et nad aitaksid vältida veehoidla kinnikasvamist. Valgeamuur on ainuke Eestis kasvatatav kalaliik, kelle toidusedel koosneb valdavalt veetaimedest.
Valgeamuuri saab pidada koos teiste tiigikaladega kuna toidubaasi pärast ei konkureeri nad teiste kaladega. Heaks kaaslaseks on näiteks pakslaup, kes sööb vetikaid, või kuldsäinas, kes sööb sääsevastseid.
Amuur vajab sigimiseks sooja kliimat ja suuri kiirevoolulisi jõgesid. Koetud mari peab kuni vastsete koorumiseni triivima voolus kuni 50 km. Eesti tiikides amuur ei paljune.
Eesti jahedas kliimas on amuuri kasv võrdlemisi aeglane. Seevastu on ta pikaealine, elades ca 20-aastaseks.
Mitu amuuri on vaja, et tiik oleks puhas? Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Arvesse peab võtma tiigi omaniku soovi – kui kiiresti tahaks saavutada tulemust: kas esimesel aastal või mõne aasta pärast. Tavaliselt on algul kalade biomass väike, taimed jõuavad rohkem juurde kasvada. Paari aasta pärast saavutavad kalad mõõtmed, mille puhul neile süüa ei jagu – siis võib mõne välja püüda või neid pisut toita (vt kalasöödad).
Millal asutada kalu tiiki? Me kasvatame kalu soojas ruumis aastaringselt. Siiski soovitame kalu asustada tiiki kevadel (kui jää on sulanud), suvel või sügisel.
Millised ohud? Haigur, saarmas, haug ja teised röövtoidulised liigid.
Aereerimine. Talvel soovitame tiiki aereerida, et vältida hapnikupuudust ja tagada kalade ellujäämine. Aereerimine aitab eemaldada kahjulikke gaase (metaani ja vesiniksulfiidi) ning takistab anaeroobse keskkonna teket jää all, mis võib kahjustada kalade tervist.
Valgeamuuri aretatud iluvorm on albiino valgeamuur.
