Pistia ehk “vesisalat” on ebatavaline troopiline ujuv taim: tema juured imavad toitaineid otse veest, vähendades oluliselt vetikapopulatsiooni.
Kahe nädala jooksul võib pistia viljakas veehoidlas oma kaalu kolmekordistada. Troopilistel aladel on vesisalat paras nuhtlus, kus ta kiiresti paljuneva umbrohuna põhjustab veekogude kinnikasvamist. Eestis ei ole see probleemiks. Kui veetemperatuur on alla +15 ºC, taim hukkub. Taimel ei tohiks lasta pärast pakast põhja vajuda – kõik imendunud toitained naasevad vette tagasi. Septembri alguses tuleb taimed korjata ja viia komposti – järgmise aasta kevadel on see suurepärane materjal taimedele. Üksikuid taimi võib tuppa viia. Üsnagi edukalt saab ta talvitada ka laias ja keskmise kõrgusega klaasnõus päikeselisel aknalaual. Taime allapoole rippuvad juured on justkui lisaväärtus, mida võiks läbipaistvas klaasnõus eksponeerida, kuid kasvunõuks võib olla ka ükskõik milline muu vettpidav anum.
Vesisalatil on vahvad, veidi teokarpi meenutavad paksud sametjalt karvased lehed, mille värvus võib varieeruda helerohelisest tumeroheliseni. Lehekodariku keskelt suunduvad allapoole hõljuvad helerohelised juured, mis põhja ei kinnitu. Suurematel taimedel võib lehekodariku läbimõõt olla umbes 20 cm. Lehekodariku keskelt ilmutavad end vesisalati ilusad väikesed (alla 1 cm) rohekasvalge kandelehega helekollased õied, mis meenutavad veidi kallaõit.
